Marilin Vikati intervjuu minuga Kroonikas!

Kuidas Su looming sünnib?

Enamasti lihtsalt juhtub nii, et on antud olukord, antud inimesed ja mina
kaameraga. Aga on tulnud ka ette nii, et lihtsalt tekib mingi idee ja siis
on vaja see idee kuidagi jäädvustada. Siis otsin modelli ja katsetan.
Alati on just see, keda ma pildistan kõige suuremaks inspiratsiooni
allikaks. See energia ja isiksuse sära ongi see, mis tõmbab pildistama ja
tekitab uusi ideid, mida teha.

Mis on tõuganud Sind fotokaamera taha?

Kui ma veel käisin TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias, siis seal oli võimalik
võtta vabaainena fotograafiat. Kuna ma maalinud olin juba varem, aga
Viljandis ei saanud väga sellega tegeleda, siis otsustasin fotograafiat
õppida. Meie õppejõud Arvo Iho suutis selle aine minu jaoks nii põnevaks
teha, et ostsin endale kaamera ja hakkasin juurde uurima ja puurima.

Millist sõnumit Sa tahad loomingu kaudu väljendada?

Siiani ei ole ma otseselt püüdnud mingit suurt maailmaavardavat sõnumit
otsida. Enamus töid on olnud katsetused. Kõige rohkem tõmbavad mind
kontrastid. Külma ja kuuma, pehme ja metalse kokku sobitamine. Alasti
inimene lumes, kasukaga inimene ujumas jne.. Võib-olla mu sõnum ongi see,
et vaadata piiridest ja konservatiivsusest kaugemale ja julgeda näidata
ilusat inetuna ja inetut ilusana.

Millist emotsiooni Sa tahad naisaktidel pildile saada?

Kui pilt tekitab mingisugustki emotsiooni, siis on juba pool võitu. Aga
põhiliselt ma tahaksin tekitada muinasjutulisust, ebamaisust ja empaatiat.
Parim kooslus on kui pilt mõjub natukene kõhedust tekitavalt, aga samas
lummavalt, siis olen saanud selle, mis tahtsin.